Kristjan Jansen , interaction designer. I teach, talk and have a podcast. Here is my portfolio & CV. Find me in Twitter, Facebook, LinkedIn, Github, Instagram & Gmail.

Artikkel Raul Vinnilt Saarte Häälest:

Kristjan Janseniga on raske sammu pidada. Ta räägib elavalt ja tulistab ühe ootamatu mõtte teise järel. Vabakutselise interaktsioonidisainerina ja Kuressaare ametikooli õpetajana töötaval Kristjanil on lennukad ideed ja oma väga kindlad arusaamad.

Interaktsioonidisainer on Kristjani sõnul selline inimene, kes loob kasutajaliideseid. Ta peab leidma kooskõla selle vahel, kuidas asjad meie ümber välja näevad, mis võimalusi sisaldavad ja kui lihtne neid kasutada on. See töö eeldab teadmisi nii disainist, programmeerimisest kui ka psühholoogiast. "Ülim eesmärk peaks olema, et mistahes vidin on nagu kätte valatud ja nii lihtne, et räägib inimesega ise," võtab Kristjan teema kokku.

Disainilinn Kuressaare

Kristjan ei ole saarlane. Hoopis Tartust tulnud. Õppinud Tartu kunstikoolis ja Tartu ülikoolis, tudeerinud ka Brasiilias. Disaini juurde jõudis ta ajalehtede kaudu. Hakkas küljendajaametist pihta ja lõpetas Õhtulehe peakunstnikuna. Sealt läks ta tööle Skype’i, kus tema ametinimetus oli kasutajamugavuse spetsialist. Ise kirjeldab ta oma tööd nii, et kontori ühes otsas istusid programmeerijad ja teises disainerid ning tema ülesanne oli nende töö kokku viia ja inimesele tänavalt arusaadavaks teha. "Algul olin ma oma ametis üksi, kuid mõne aasta pärast oli meid juba 25 ja kõik töötasid Londonis, ainult mina jäin Tallinna," meenutab ta. Päris nii ikka tööd teha ei saanud ning ta otsustas aja maha võtta, hakata vabakutseliseks ja kolida Kuressaarde.

Paljude keeruliste nimedega ametite hulgas on Kristjani ülesandeks olnud ka testida Eesti juhtivate meediaväljaannete veebikeskkondade kasutajamugavust. Tema tuntuim töö on vahest Eesti suurima reisikogukonna Trip.ee loomine ja arendamine. "Trip.ee’s on nüüdseks oma tugev tuumik, minu roll on rohkem taustal olla, 15 aastat on internetis üsna pikk aeg," selgitab kunagine suur maailmarändur Kristjan oma Tripist tagasitõmbumist.

Nüüd proovib ta koos Oliver Maakeriga Kuressaare ametikooli disainisuunda uueks luua. "Tahame siin luua eesti disainihariduse katsepolügooni," lubab Kristjan muigelsui. Maakeri ja Janseni algatusele lauldi kiitust juba siis, kui erialale alles õpilasi otsiti. Üks tuntumaid kodumaiseid disainereid Tõnu Runnel ütles toona, et see on ainus koht, kus ta julgeb soovitada Eestis sellist eriala õppida. "Õppimine peab algama avastamisrõõmust," on Kristjan kindel. "Mängulusti peetakse tihti lapsikuks, kuid see peaks kestma kogu elu. Kool olgu õhinapõhine ning see õhin on meis kõigis olemas, tuleb ainult üles otsida." Kristjan arvab, et õpilased peaksid päriseluga sarnaselt ise ülesannetega hakkama saama, loovalt katsetama ja eksima. Oluline on harjuda kiire tempoga grupitööga ja tunnetada isiklikku vastutust. "Kui tekib probleem, ei ole tark kohe sekkuda, tuleb lasta õpilastel ise lahendus leida," rõhutab ta.

Kast hunniku juhtmetega

Kristjan toob ametikooli Disainimajaka lauale ühe kasti, kust ta võtab välja hunniku juhtmeid, autodes kasutatava miniteleviisori, mõned mikroskeemid ja lülitid. "Sellest tuleb mängukonsool, meie oma Nintendo," lubab ta ja selgitab, et töötavate asjade loomiseks ei ole alati vaja kallist tehnoloogiat. Piisab ka käepärastest vahenditest, oluline on teekond tulemuseni jõudmisel. "Püüame siinset Facebooki-põlvkonda taas käeliste oskuste juurde viia: paber ja pliiats, mikroskeemid ja graafikaprogrammid peavad kõik töötama ühe eesmärgi nimel."

Hea asi ei pea alati olema läikiv ja kellade-viledega täidetud. Kristjan kasutab näiteks vana head Nokia 3310 telefoni, mis vallutas maailma rohkem kui kümme aastat tagasi. "Me kipume muudkui jooksma uusimate vidinate järel," ütleb Kristjan ja lisab, et pahatihti pole uus tehnoloogia kõigile ühtemoodi sobiv. "Vanaemale puutetundliku telefoni ostmine ei ole alati hea mõte."

Paljud peavad Saaremaa tulevikuks kaugtööd. Kristjan on üks nendest, kes on sel teemal kaasa mõelnud. Miks ei võiks Kuressaares olla selline koht, kus on olemas võimalused loovtöö tegemiseks ja kuhu võib sisse astuda igaüks, kes sellist võimalust vajab? Lisaks kohalikele vabakutselistele sobiks kaugtöökontor ka mandrisaarlastele, kes käivad nädalavahetusel Saaremaal, kuid ei pea esmaspäevaks tingimata kontorisse tagasi kiirustama. "Selle asemel, et Smuulis ämma-äia juures diivanil külitada, kartulisalatit vohmida ja oodata, et saaks juba pühapäevahommikusele praamile sõita, võiks see seltskond nädala alguseks Kuressaarde jääda ning siit kaugtööd teha. Loovkogukonna sünniks on vaja kriitilist massi, Disainimajakast üksi ei piisa. Ehk saaksime mandriinimesi niimoodi kaasata?" pakub Kristjan välja.

Tuttav mees lapsega

Saaremaale tõi Kristjani tema abikaasa Mele Pesti, kes on paljudele tuntud kui ajakirjanik. "Mu ämm ja äi vahetasid pikalt pilke, kui kuulsid, et olen Madagaskaril käinud, aga Saaremaal mitte," naerab Kristjan. Kui esialgu pendeldasid Mele ja Kristjan Saaremaa ja laia maailma vahet ja kirjutasid oma Lõuna-Ameerika reisidest raamatu "Mate ja miljon mahla", siis nüüdseks on nad end siin pikemalt sisse seadnud ja kasvatavad väikest tütart. Kas nad siia ka jäävad, seda nad praegu ei tea. Kui jõuab kätte lapse lasteaeda ja kooli mineku aeg, tuleb kindlasti otsuseid teha. Ent eks siis paista.

Arvatavasti teavad Kristjanit paljud kuressaarlased. Ta paistab välja. Pole just väga palju mehi, kes kanderihmade sees oleva lapsega päevast päeva mööda linna jalutaks. Kui Mele kirjutas kodus doktoritööd, siis oli Kristjan täiskohaga lapsevanem. "Käisid jutud, et linna peal liigub üks veider vallasisa," muigab ta ja ütleb, et see on sellise väikese ja suletud kogukonna eripära. Et sulle vaadatakse järele. Mitte pahatahtlikult, pigem uudishimulikult. Kristjan ei tunne ka nüüd, pärast viit siin elatud aastat, et ta oleks omaks võetud. "Aga laps on mind saarlastele kõvasti lähendanud," kinnitab ta.

Puudust tunneb Kristjan kohalikust kogukonnaliikumisest. "Selleks peab linn olema paraja suurusega. Kuressaare on liiga väike, et tekiksid eraldi asumiseltsid nagu Uus Maailm Tallinnas või Supilinna selts Tartus, samas aga liiga suur, et kogu linn moodustaks ühe kogukonna." Teisalt on Kuressaare elamiseks täpselt paras. Kristjan tunnistab, et just pärast isaks saamist hakkas ta hindama siinset inimmõõtmelisust. "Küsin tihti oma Tallinna tuttavatelt, kas neil õnnestub jalgsi kahe minutiga parki, viiega ämma juurde ja seitsmega perearsti juurde jõuda."

Linna suurimaks võluks peab ta aga väikesi detaile. "Kes on tähele pannud, kui ilus kirjatüüp on Saaremaa Apteegi akna kohal või Vabadussõja ausamba tagusel tahvlil?" kõneleb lõpetuseks Kristjanis taas disainer.